Juuli 2010

Taas leitsak, mille piinu pole tahtmist aastast aastasse üle kirjeldada. Vähemalt on mul nüüd päevavari, mille kaitse all oma lühikesi õueretki teha. Valge varju kumas võin end kujutleda kasvõi lumehange, ainuüksi sellest mõttest hakkab natuke jahedam.
Istusin viis nädalat kodus ning tegin ära hulga kirjatööd. Olen kirjutanud ja kirjutanud, ja mis on sellest nüüdseks saanud? On mõni segadus selgem, tõrjutu omasem, küsimus leidnud vastuse? Kõik äratundmised on eksitavad, kõik taipamised tühjad, kõik avastused auklikud kui sõel. Tõeliselt tähtis jääb lõpuni nimetuks. Ent lubadused said täidetud, tähtaegadest kinni peetud, kõik lahtised otsad kenasti järje peale seatud. Ja oligi viimane aeg, sest enam ei jõua oma sisemist kärsitust eirata.
Kuu lõpust saadik on meel rahutu. Ei teagi, mis see on, ei saa endast aru. Ei kannata paigal olla ega teisi enda läheduses, näen kummalisi ärevaid unenägusid. Pakin oma seitse asja ja sõidan Tartust ära. Ilma sihi ja plaanita, lihtsalt ära, ükskõik kuhu. Ükskõik kui kauaks.