Juuli 2009

Kaasautorilt saabub uue ajalooõpiku mustand, aga tööisu pole. On palav ja vastik, ei jõua mõtelda ega olla. Kõik, mida puudutad, tundub kleepuvat, ja toit ei lähe alla. Käin väljas nii vähe kui võimalik. Piisab kümnest minutist, kui nahk on juba põlenud ja hell. Kodus on kardinad kogu päeva ette tõmmatud, aga õhuke valge siidkangas ei summuta kuigivõrd valgust. See on nii ere, et paneb raamatulehed kiiskama ega lase lugeda. Ainult öösel ja varahommikuti saan vabalt hingata, kõik muu on üksainus piinlemine. Tuleks juba sügis.
*
Ja ometi ei pane miski mind loobuma imelistest loojangutest mu rantšos. Lõkke juures või kõrgel ärkliaknal istudes vaatan tund tunni järel taeva värvide muutumist. Ikka saialillekollasest üle õhetava punase lillaks ja rohekaks, kuni viimaks jääb tumemusta metsavalli kohale vaid kooljalik kuma. Kui ärkan, on uus täisvalgus ammugi päral.
*
Saabub teade, et olen doktoriõppesse vastu võetud. Sellega on siis klaar.