Jaanuar 2014

Mu seekordseks sünnipäevakingiks on petit point‘ tehnikas tikitud käekott. Asjake on ääretult naiselik ja maitsekas, mustal taustal hallides toonides roosikimp, kinnis ja ketike hõbefiligraanist. Enda arvates tean käsitööst nii mõndagi, lapsena sain mitmed võtted ja tehnikad ema kõrvalt mängeldes selgeks. Seepärast oskan teostuse peenust hinnata. Ausalt, see on hämmastav. Kümned hallid varjundid ja üleminekud sulavad üksteisesse viisil, mida tikkimisteaduses nimetatakse nõelamaaliks. Töötatakse muidugi vaid suurendusklaasi all, teisiti pole võimalik, sest iga ruutsentimeeter koosneb 381 pistest. Kui palju aga on ühel käekotil ruutsentimeetreid, see jääb minust mõõtmata. Ma lihtsalt ei taha selle töö taga peituvat inglikannatust numbritesse teisendada. Parem kujutlen jõudetundi pidavat Maria Theresiat, kelle päevil too petit point populaarseks sai – võib-olla sellepärast, et pakkus tegevust ta trobikonnale tütardele. Nad kõik on ammu igavikus, lahkunud neiueas, lapsevoodis, hallipäise vanaemana, tapalaval, kloostrivaikuses ja kuidas kõik veel. Aga kindlasti oli seal kusagil sajandite taga üks päev, mil nad kõik olid elus ja noored ja rõõmsad ning harjutasid viltuses jaanuaripäikeses oma keisrinnast ema käe all noid imetillukesi pisteid.