Jaanuar 2013

Neil päevil jutustas sõber loo, millest kenamat pole ma tükk aega kuulnud. Väikese poisina elas ta Neusiedler See ääres vanas majas, mille kohta naabritaat mäletas, et kunagi olevat selle muldpõrandaga keldris olnud kaev. Ega see mälestus just ülearu kindel olnud – rohkem sel tasemel, et taat olla noorpõlves kuulnud midagi mainitavat, aga mine võta kinni. Poisi isa teinud oma pojale pakkumise paraja rahanutsaka eest kaev üles otsida. Väike poiss võtnud labida ja läinud keldrisse asja uurima. Kelder olnud suur ja mulda palju; kes teab, kust alustada? Ühes kohas olnud keldri laes ümmargune auk – võib-olla just selle all? Õige varsti ilmunudki mulla alt paks ümmargune kiviplaat. Kui see pealt sikutati, leiti alt vana kaev Leitha mägedest voolava selge allikaveega. Võib vaid kujutleda väikese poisi uhkust, kui ta oma ausalt väljateenitud tasu sai!
Kuid see pole veel kogu lugu. Kaev olnud täis maja kõrval kasvava sarapuu valgeid juuri. Nüüd meenus kõigile, kuidas mõne aasta eest visanud too puu äkitselt kasvu nagu ei kunagi enne. Küllap juhtus see siis, kui juured kaevuseinast läbi puurisid ja veeni ulatusid. Nüüd aga puhastati kaev juurtest ja puu jäi kiduma, kuni päriselt ära kuivas. See oli kaevu hind.