Jaanuar 2011

Mu uus kodu asub Kadriorus, kõrgel raagus puulatvade vahel, millest langevad kardinatele tontlikult kõikuvad varjud. See meeldib mulle väga, ja meel saab kergem. Tartule mõeldes igatsen eelkõige hakkide järele. Kujutlen musti linde, kes videvikus hiigelparvedena õhku tõusevad ja käratsedes üle linna tuhisevad. Uues kodulinnas mul neid pole, ainult kajakad kriiskavad üksteist taga.
Sünnipäeval lugesin terve pärastlõuna. Seekord olin ise kinki soovinud, suurt valget lambanahka. Aga kuna ma sellest kellelegi ei rääkinud, sai mu tänavuseks üllatajaks hoopis roosakas soolakamakas, millesse teeküünla jaoks pesa õõnestatud. Hoian seal tillukest leeki alatasa põlemas.
*
Saan kätte oma esimese teadusartikli retsensiooni, see oleks kui pahura netikommentaatori kirjutatud: ei tea, ei saa, ei huvita. Ma ei tea, kes ta on, teaduslikud retsensioonid on anonüümsed, aga oma tööd ta vist eriti ei salli. Õnneks ei lange toimetaja arvamus retsensendi omaga põrmugi kokku ja nii võin ikkagi loota kõrgelt klassifitseeritud kirjatöö peatset ilmumist.