Heiki J

Heiki J
Sattusin lugema Juliuse teekonda – meeldis kangesti. Terra Fantasticalugudest sobis mulle enim – stiili poolest. Otsustasin Teie loominguga veelgi tutvuda. Paraku ei olnud poes saada luuleraamatut, küll anti mulle näppu Liblikad janus. Ja seda lugedes kinnistus mu küsimus – miks eksistentsialistlik kirjandus? Juliuse teekonnas on Tinasilma raamaturiiulil pikk rivi eksistentsialistlikku kirjandust. Liblikad janus veedab pargivaht aega oma väikeses majakeses eksistentsialistlikku filosoofiat lugedes.
Et siis – kas lihtsalt väike mäng teksti sees või on selle taga miskit enamat?

/—/ Neid kaht tegelast ühendab palju rohkemgi kui raamaturiiul. Mõlemad mehed elavad üksilduses, leppinud maailmaga, on intellektuaalsete huvidega, hoolitsevad ümbritseva looduskeskkonna eest, ja mis huvitav – elavad vee ääres. Kõik see muudab nad mulle sümpaatseks. Ilmselt seetõttu, et kui ma kujutlen endale, millal oleksin õnnelik, siis umbes nende olukorras ma tunneksingi end õnnelikuna. Olgugi, et nende elus on teatavat kurbust. Kuid taoline rõskus või kerge depressiivsus on omal kombel nauditav. Psühholoogid muidugi väidaksid, et see on soovimatus/võimetus mõnd isiklikult olulist probleemi lahendada. Kuid see pole probleem, kui see ei sega elamist.
Lisaks. See, et keegi nende ellu satub, pole ilmselt juhuslik? Leian, et eriti just need tegelaskujud on need kingitused, mida lugu neile pakub, välja teeninud. Kuid see selleks …

/—/ Ja aitäh. Ma olen loetust leidnud teatud innustust.

—————————————————————————————————————-

Martina

/—/ Raamat saab valmis lugeja peas ja tulemus on autori jaoks peaaegu alati ootamatu. Sellised individuaalsed arvamused on minu jaoks huvitavad ja intrigeerivad, saan neist oma raamatute (ja iseenda) kohta teada asju, mille peale poleks uneski tulnud. Seegi seos kahe erineva tegelase vahel oli mulle üllatuseks.

/—/ Miks olemisküsimused, pärite. Aga mis siis veel, päriksin vastu. Mis siis veel, kui mitte olemine, selle algus, kulgemine, pöörded, sisu, mõtestamine – ja muidugi lõpp. Võib-olla pole need teab mis populaarsed teemad, aga mina ei oska selles küll midagi morbiidset ega sünget näha. Ilmselt maitseküsimus. Üksildased, sõltumatud, vaimsed, iseenda ja maailmaga rahujalal olevad inimesed (nagu Tinasilm, nagu Liblikate pargivaht) on minu jaoks sümpaatsed ja huvitavad.
Loodetavasti sai Teie küsimus vähemalt osaliselt vastuse.

/—/ Mind isiklikult puudutas väga see, kuidas Te ise end nende kahe tegelase, Tinasilma ja Keemiku, maailmadesse paigutasite. Varasügis ja voolava vee lähedus annavad nii aja- kui ruumimõõtme, raamaturiiuli sisu aktiveerib selle. Igatahes lubasite mulle liigutava vaate kaunisse unistusse, oma isiklikku privaatsesse aeda.
Loodan väga, et see unistus parajal ajal tegelikkuseks saab.
Heade soovidega

———————————————————————————————————————-

Heiki J

Üks tähelepanek, mida pole jõudnud kontrollida (kuna teine raamat on teises linnas). Liblikad janus Viimane Kamassitar pillab lause, et ta ei mäleta nii ilusat vananaisesuve. Ma ei tea, kas tegemist deja vu`ga või siiski sama momendiga teises jutus, aga mulle tundub, et Juliuse teekonnas pillab peategelane sama lause. Mõlemasse raamatusse see lause sobib. See lause töötab muide väga hästi – tekitab emotsioone, mis loovad jutule sellise sooja taustsüsteemi. Ehk siis see lause on “päästik” headesse mälestustesse. Ma pole kunagi nii mõelnud, aga ilmselt on selliseid lauseid-päästikuid rohkemgi, mis teksti lugejale isiklikuks muudavad. Milles väikesed nipid sees. Ma pole kirjandusteadusega rohkem kokku puutunud kui üldhariduskoolis, seega ei tea, kas seda on uuritud.

/—/ Mul on juba mitu kuud olemas ka Kõrkjavaas. Peab tunnistama, et mu ootused said vastatud. Kuigi sootuks teise nurga alt. Juttude põhjal eeldasin voolavamat meloodiat, sellist pehmemat rütmi. Assortii on aga sootuks mitmekülgsem. Mõned noist on eriti meele järgi. Ehk nagu üks mu tuttav suvatseb väljenduda – maitsevad hästi.
Ühtlasi on tegemist mulle isiklikult õpetliku materjaliga. Just selles, kuidas saab. Näiteks lk 12 teine salm, kaks viimast rida –tikutoosikrabin, teearoom. Need kaks sõna räägivad minuga rohkem kui ülejäänud luuletus kokku. Ja kui kahe sõnaga saab lugeja jaoks nii palju öelda, siis on see Suur Töö. Olnuks need sõnad mõnes lauses konteksti sobitatuna, nad kõneleksid ilmselt minuga palju vähem. Kui üldse.
Sellised mõtted siis sel korral.