Detsember 2013

Aastalõpu veedan Viinis. Olen kogenud detsembrikaamost muust universumist eraldatud metsatalus, nüüd tahan näha maailmalinna rahvamurdu ja ilutulestikku. Mõlemad soovid lähevad ka täide. Pühadeaegne Viin on kaunis, kutsuv ja stiilne, täpselt minu maitse. Vanalinn muidugi elevil kui rahvasterännu päevil, aga see on selline soe ja mõnus melu, kus sind eriti ei müksitagi, suuremast tülist rääkimata. On soe ja mahedalt lõunatuuline, lumi veel selle talve leksikasse ei kuulu. Annan oma panuse hõõgveini-, kastani- ja vorstimüüjate äriedusse, heidan pilgu paari vanast ajast tuttavasse Krambude‘sse ja isegi mu lemmikkohvikus leidub minu jaoks vaba laud. Need on just sellised pisiasjad, mis mu loomuldasa nõrkust Viini suhtes aina süvendavad … Täpselt keskööl paugub Pummerin – Stephansdom’i kahekümnetonnine kellamürakas. Muidu olen seda ikka raadiost kuulnud, aga otse torni all seistes löövad vägevad õhulained rindkere kõmisema ja pea uimaseks. Tulevärk valgustab linna nagu päevaajal, kõik rassid ja rahvatõud huilgavad ümberringi ja mind valdab samaaegselt omaetteoleku ja kõigiga kokkuseotuse isemoodi tunne, õhuline ja kerge. Rõõmusta, inimesekutsikas, sul on olnud õnnelik aasta! Ja uus samasugune algas nüüdsama!