Detsember 2011

Aastalõpu eel korraldasin perekassist mahajäänud asjakesi. Ta lahkus juba südasuvel pikemaks ajaks, naasis veel paar korda meid vaatama, kuni lõpuks enam ei tulnud. Nii lahkutakse, et surra. Ma ei leina ega maali endale valusaid kujutluspilte sellest, mis võib-olla juhtus. Aga ma mõtlen sellele väga palju. Ta oli isetulnud-iseläinud loom. Tagantjärele tundub see tohutult stiilne. Vahepeal veetis ta meiega üksteist aastat ja õpetas mulle inimeseksoleku kohta nii mõndagi. Olgu tal hea seal kasside taevas. Loodetavasti ei pane ta pahaks, et järelejäänud krõbuskid sai endale naabermaja kolmevärviline kõuts.

*
Ka mina valmistun lahkuma. Tööst on kõrini, tunnen end seal kui lühikese lõa otsa pandud lojus. Ei saa mõtelda, süveneda, kasvada, hingata. Ja ometi on mul nii vähe elada jäänud, kõigest umbes viiskümmend aastat. Kahju on ainsatki päeva raisata. Kirjutamata raamatute nimekiri ulatub silmapiiri taha ja aeglaseks saamisega on juba kiire. Pakin asju, korraldan kokkuleppeid. Paljudeks järgnevateks kuudeks saab mu koduks armastatud Viin.