Detsember 2009

Liblikad on pälvinud õige mitu arvustust. Enamasti osutavad neid tuttavad, ise ma ei oskaks märgata. Loen siis jõudumööda ega tunne end tõtt-öelda kuigi hästi. Asi pole arvamustes kui sellistes, tont nendega. Eks igaüks leiab seda, mida oskab otsida. Ometi on ahistav ja ränk, kui sind pistetakse suvalise kontseptsiooni sisse nagu põrsas aedikusse. Ma ei sobi neisse, ma pole seal sündinud. Mitu kriitikut ütleb otse välja, et nad ei saa aru, millest Liblikad räägib; ilmselt on avalik ignorants neile lubatud. Kui mina deklareeriksin, et ei oska oma tööd, ei saa sellest aru – huvitav, mis minuga siis juhtuks.
*
Sel sügistalvel kohtun ridamisi inimestega, kellest pole juba aastakümneid midagi kuulnud. Mu esimese klassi pinginaaber; siis isa sõber loodusteadlane, kelle põlve peal ma tirtsuna istusin; üks külanaine, andekas küpsetaja, kes valmistas mu viieteistkümnendaks sünnipäevaks imemaitsva, kollaste alõtšadega tordi. Kuulan, kuidas aeg ja olud on neid vorminud ja kuidas nad omakorda ajale iseenda näo on andnud ja ise endale ajalood loonud. Viimase mõttejupi korjan üles ja panen tallele. Kui aeg käes, saab Ajalooja mu uue, poolelioleva romaani pealkirjaks.