Detsember 2008

Liblikad sai valmis, saatsin käsikirja romaanivõistlusele.
Pean seda endale seletama. Liblikad on mu esimene, päris esimene romaan. Olen teinud midagi enda jaoks täiesti uut. Ma ei tea päriselt, kuhu see kuulub mu isiklikus ruumis või tolles teises, inimeste maailmas; ma ei hooma proportsioone ja ükski mu senine kogemus ei anna selleks pidepunkti. Kuidas seletada oma tundmatut, kui seletus ei asu su privaatsuse varjus, vaid kusagil väljas, kesk inimeste summa ja kära? Teadasaamiseks pead minema nende hulka, taluma kõik, mis neil on öelda, uitama avalikult kui palverändur, ilma turvalootuse ja liigselge plaanita kuhugi välja jõuda. Iseeneses on igaüks täielik, ent maailmas tuleb endast möödujate najal mõõtu võtta.
Ma lähen end mõõtma. See on mu seletus.

*
Inimesed ajas saabus trükikojast ja, meel elevil, võtsin ta vastu. Mida tulevik ka ei lisaks, Inimesed on ja jääb mu esimeseks omaloodud ajalooraamatuks.