August 2014

Rumalast peast lugesin veebist paari kirjandusarvustust. Ausõna, poleks pidanud, nad ikka oskavad lugemisisu tappa. Unustasin juba, mis raamatuid nad lahkasid, ega saanud tõtt-öelda aru, mis oli arvustajate sõnum. Vist on asi selles, et arvustused kirjutatakse teiste jaoks, esinemiseks, oma asjatarkuse näitamiseks. Nii tehakse raamatust kirjandus ja intiimsest lugejakogemusest avalik asi. Imelik vaid, et see võõristav fenomen toimib ka tagantjärele, kui raamat ise juba ammu enne arvustust loetud. Kontrastiks aga meenuvad mõned tõeliselt haaravad lugejatevahelise vestlused, mis tekkisid spontaanselt ja olid mõeldud vaid neile endile. Üks tuttav rääkis nii: “Ja kui ma jõudsin kohani, kus Eva-Lotta sõi kirsse, pidin ma tingimata minema aeda ja korjama peotäie, alles siis sain edasi lugeda!”. Teisel korral üks teine tuttav: “Kohutav raamat! Iga paari lehekülje järel nad sõid, kokkasid või ostsid toidukraami. Lugu ise oli ka hea, aga see toit, toit, toit! Ma võtsin kaalus juurde, aga ei saanud raamatut käest panna!”. Kitsad näited küll, aga siiski emotsioonid, millest on võimalik aru saada, mida on võimalik jagada. Mul endal on sama sisseelamine kohtunik Di lugudega: pärast ei taha tükk aega rohelist hiina teed nähagi, nii tõhus on see enesesugestsioon. Õnneks juhtub selliseid sisenduslikke hetki ainult raamatuid lugedes, kirjandus ei puutu siin üldse asjasse.