August 2013

Koolis mind ajalugu ei huvitanud, ei mäleta sest ajast ühtegi ajalootundi, -teemat ega -õpetajat. Ajalooõpikud ei kuulunud nende hulka, mille oleks tahtnud juba enne kooliaasta algust isuga läbi lugeda. Nood olid must-valged, karedal kollakal paberil, mida oli ebameeldiv puudutadagi, ning igavad kui liiv ja tühi väli. Lehekülgede kaupa suretavalt ebaloomingulist teksti, sekka paar pilti soomusautol vehkivast kiilaspeast või partei ei-tea-mitmendast kongressist.  Mitte midagi kõnetavat,  mitte midagi eksistentsiaalset. Mitte midagi, mis aidanuks elada ja hingata oma kasvamises.
Kõige esimesest ajalooõpikust on mul siiski meeles kunstniku värvipilt lumes lebavast põdrast, ümber kohmitsemas ebamäärased inimkogud. Tekst seletas, et kogu loom kasutati küttide vajadusteks ära – liha toiduks, luud ja sarved tööriistadeks, nahk kehakatteks ja kõõlused õmblemiseks. See oli hõlmav seletus, mis rahuldas mu mõistust nii toona kui ka nüüd; tõtt-öelda koosneb põder mu teadvuses siiani noist viiest komponendist. Paraku ei muuda see tõsiasja, et ajaloolane on must saanud mitte tänu kooli ajalooõpetusele, vaid pigem selle kiuste.