August 2012

August tuli ja läks ning avas minu jaoks armastuse kaks nägu, mida ma varem pole tundnud. Üks neist oli ameeriklasest filosoofiaprofessor, kes õpetab Helsinkis ja vahetevahel ka Eestis. Jalutasime temaga Haapsalu rannapromenaadil äikese-eelses tigedas tuules, mis kandis kaugele meie ülevaid kõnekatkeid human dignity‘st ja sellest, kuidas emptiness is the essence of things. Kui ma tingimata tahaksin olla objektiivne, siis ütleksin, et ta on üks vana ja kole mees. Aga ma ei taha. Tahan hoopis jätkuvalt olla võlutud ta imerahulikust olekust, mis tekitas minus tunde, nagu istuksin tohutu puuhiiglase all. Mine tea, võib-olla voolab temas piisake indiaani verd. Ühel päeval küsin talt järele.
Armastuse teine nägu kuulus punapäisele sakslasele, innukale ja romantilisele seiklejanatuurile. Tundsin ta ära peaaegu veel enne, kui nägin. Iseenesest olen alati olnud tubli tantsija, aga seekord sain küll väärilise partneri. Kui ta tantsis, näis muusika väljuvat tast endast; kui naeratas, siis kogu kehaga … ja pikemalt ma seda tegevuste loetelu siinkohal ei jätka. On küllalt, kui ütlen, et see oli Viplala, kes mu ära tinistas. Tohutu energiapuhang, mis tast maha jäi, kannab mind veel nädalaid hiljem. Kui sügisel Viini siirdun, saame taas kokku.