August 2011

Kui sõita Haapsalust allapoole ja osata mitmes kohas õigesti ära pöörata, viib üha kitsenev tee viimaks Topu lahe äärde. Sadama läheduses, peaaegu rannal kasvab looduskaitsealune must pappel, silt juures ja puha. Keegi, kes oli mulle kord lähedane, jutustas, kuidas ta väikese poisina selles lahesopis suvesid veetis. Ükskord puhkenud nii äkiline raju, et ta ei jõudnud sadamast koju joosta, pugenud papli alla varju, ja siis oli välk suure raksatusega puusse löönud.
Möödunud aasta augustis otsisin selle lahesopi üles. Tundsin vajadust siseneda aastakümneid hiljem sellesse maastikku, kus mu kallis oli kord lapsena elanud ja äikesevihma eest varju otsinud. Sealse koha ja kadunud aja läbi jagasin temaga suuremat lähedust, kui meil oma tänases maailmas õnnestus luua. See oli kaunis pooltund, täis mööduva elu luulet. Armastus, nii nagu mina seda tunnen.
Sel suvelõpul sõitsin lahe äärde viivast teeotsast mööda ega pööranud ära. Ainult mõtlesin teest, mis metsa ja kadakate vahel kurvitades kitseneb, kuni lõpeb suure puu ja tillukese sadamaga. Ma ei lähe enam Topu lahe äärde, sest tunded, mis mind kunagi sinna viisid, on möödas. Vaid mu ajurakud, nii kaua, kui nad elavad, talletavad teadmist jagatud ajast ja ruumist. Sellest peab mulle piisama.