August 2010

Seisin paduvihmas ihuüksi veerand tundi mullahunniku otsas ja vaatasin alla Salme viikingilaeva jäänustele. Mituteist meest lamasid pooleldi väljapuhastatult reas, nende valged luud helendasid ja läikisid hallis vihmas. Nad olid seal sõbralikult kõrvuti – kel nõjatus pea kaaslase poole, kel toetas õlg teise õlga, kes oli jalad naabri omadega ühte põiminud, kes käsivarre üle seltsimehe heitnud. Nagu otsinuks nad mugavamat asendit oma pikaks uneks. See oli kui teokssaanud surmatants, laevaparraste piirjooned raamiks ümber. Väga puudutav ja inimlik.
Mulle meeldis kõige parempoolsem mees, äraoleva ja pisut pilkliku ilmega mullastes silmakoobastes. Hetkeks oleks tahtnud ta kõrvale heita ja lasta end kaissu võtta. Ma arvan, ta oleks teinud seda õigel kombel – just nii, nagu mulle meeldib.
*
Liikvel olles hakkab ka meel selginema. Aiman juba, et see südasuvest alguse saanud ängistus on mingil moel seotud Tartuga. Olen siin pidevalt elanud kuusteist aastat, enne seda veel mitu juhuslikku ajalõiku. Nüüd korraga enam ei jaksa. Olen täitnud kõiki täisinimese rolle, jätnud siia tähtsa lõigu oma eluajast, ning lisaks on Tartu mu mõlema romaani tegevuspaigaks. Aga nüüd ma tõesti enam ei taha. Minu aeg siin on ümber saamas.