August 2009

Miski vist algab jälle. Märkmed pole enam  lihtsalt märkmed, jupikesed koonduvad lõikudeks, trügivad üksteisele vahele, joonduvad ümber, kasvavad üha pikemaks. Selline ta siis on, see uue raamatu algus. Liblikatega ei pannud justkui tähelegi. Aga nüüd on tunne korraga ülev ja natuke õudne, justkui rase oleks. On kummastav, kui mingi osa sinust kasvab selge eesmärgiga ükskord omapäi laia ilma minna.
*
Käin taas tiiru Sõrves. Kord sattusin Jämaja kalmistule, kuidagimoodi jäi see paik minusse kinni ja kisub tagasi. Uurin jälle Buxhoevedenite raidvappidega kaunistatud kabelit ja Teises maailmasõjas laatsaretlaeval Moero hukkunute mälestusmärki. Vana müüri sees elavad endiselt pruunid sisalikud ja seekord kohtan ka väikest madu. Kollaseid põselaike ei paista, aga kas sealkandis võiks vaskusse leiduda, seda ma ei tea. See-eest on maapind igal sammul täis paksukesi viinamäetigusid, ja alatasa peab jalge ette vaatama, et neid mitte tallata. Lähedasest võserikust, kus kevadel sinililli korjasin, leian ootamatult paadiankru, katkenud köiejupp küljes lipendamas. On see nüüd õige tegu või mitte, aga toon ta kaasa ja sean ehteks oma rantšo peatrepile.