Aprill 2014

Läinud sügise ja talve jooksul juhtusin Austria kanalitest nägema paari filmi, mis kandsid mu meeltes tagasi lapsepõlve. Mitte et toona ma nende taustast ja seostest suuremat teadnud oleksin, kuid seda võimsamad olid emotsioonid. Surm Niilusel Peter Ustinoviga peaosas oli kolmekümne aasta eest minu jaoks ülipõnev krimilugu, aga ka esimene kord näha Lääne kõrgklassi komforti. Mäletan oma uskumatust vannitoastseenis, kus kobra sisinal pead tõstab ja Poirot’d ründama valmistub. Erinevus nondest nõukogude vannitubadest, mida oma oma ajalises elus näinud olin (kõik, tõsi küll, ilma kobradeta), lõi peaaegu hinge kinni. ABBA. The Movie samamoodi – tippstaaride kütkestav maailm oma sära, muusika, piiramatu reisimisvõimaluse ja loomisvabadusega. Mäletan ähmaselt bändi reklaamsärki kellegi naisterahva seljas, mis täitis väikese plika hinge ülevoolava kurbusega; nii igavesti ihaldusväärne ja kättesaamatu tundus see moe tippsaavutus … Nüüdseks on nood igatused asendunud muudega, aga olemuselt ikka samad. Võib-olla komplitseeritumad, kuid niisama siirad ja sügavad. Pikk tee on toonud mind sünnipaigast Eesti maakolkas siia keset Euroopat, otse ta geograafilisse ja kultuurilisse südamesse. Aga omas meelepõhjas olen ma tänulik selle väikese tagasipõike eest lapspõlve, mis ei lase mul unustada, kuhu ja milleks me kõik teel oleme.