Aprill 2012

Olen nüüd priviligeeritud isik, kes on oma silmaga näinud Villendorfi Veenust. Mõne kunstiteose (nagu ka mõne inimese) puhul osutub moodne salvestustehnoloogia lausa mannetuks. Fotodel on Veenus lihtsalt üks täidlane emand, kelle prototüübi, autori ja tähenduse üle arutavad juba mitmenda põlve ajaloolased. Kardan, et suur osa neist pole Veenusele isiklikku visiiti teinud, vastasel juhul jäänuks mõned ilmselgelt asjatundmatud oletused kirja panemata.
Näiteks kahtlen ma väites, nagu kujutaks Veenus sünnitavat naist. Selleks on ta liiga rahulik, mõtlik ja pingevaba. Tegemist ei saa olla ka kunstniku autoportreega, nagu vahel arvatud. Veenuse esi- ja tagapool moodustavad realistliku, harmoonilise terviku, ent vaevalt on võimalik tunda nii täiuslikult omaenda isiklikku puusa- ja tuharakuju, iseäranis peeglieelsel ajastul. Üle kõige aga hämmastab mind väide, nagu poleks Veenusel nägu! Muidugi on see tal olemas! Piisab vaid silmitseda kuklajoont, kui mõistad, et Veenuse nägu on sügavalt rinnale langetatud, nii et en face on näha ta lainelise soenguga lagipea. Ausalt öeldes tundub mulle, et Veenus teeb endale mõnusat äraolemist, pea sügavalt rippu ja käed vägevale rinnapartiile toetatud. Järele mõeldes võib see olla üsna mugav asend, umbes nagu magajal või ootajal. Võib-olla seletab see kujukese rahulikku, lõõgastunud olekut.