Aprill 2011

Möödunud aastal tippisin rantšos metsaäärsel heinamaal maha hulga nartsissisibulaid. Salaja, muide, et ei peaks kellelegi midagi seletama. Ühes ammu-ammu loetud inglise romaanis kirjeldas autor romantilist kevadist nädalalõppu maamajas. Armastajapaari tavapärased tegemised on mul meelest läinud, ent maamaja ümbruses õitsesid autori tahtel metsikud nartsissid! Ma pole kunagi metsikuid nartsisse näinud, kuid sellest hoolimata oskan neid selgesti ette kujutada. Nii selgesti, et õigupoolest seostub kogu 20. sajandi briti romaanikirjandus minu jaoks eelkõige kollastest lilledest särava metsalagendikuga. Ja kes oskaks öelda, miks sellised paari sõnaga visandatud pildid mõnikord nii sügavale silmapõhjadesse sööbivad, et isegi aja möödaujumine neid välja ei lihvi.
Paari aasta eest rantšot soetades teadsin kindlalt, et ühel päeval rajan endale metsaserva kirjandusliku nartsissivälja. Nüüd on see tehtud. Kui ma lillede eest ei hoolitse ja lasen nad suviti koos heinaga maha niita, küllap nad siis muutuvadki ükskord metsikuiks. Las kirjandusest saab elu – ja võib-olla saan siis minagi teada, miks mul seda kõike õieti vaja oli.