Aprill 2010

Liblikate ilmumisest sai pool aastat mööda, olen valmis väikeseks ülestunnistuseks. Mõtisklesin sügisel-talvel natuke oma võimaliku uue rolli üle: kas ja kuivõrd olen nüüd kirjanik. Tuleb tunnistada, et ega see mõte minus kuigivõrd ei idanenud. Mida kirjanikud õieti teevad? Kirjutavad, nagu keegi oskab, ja avaldavad seda kirjanduslikes väljaannetes? … Saatsin minagi toimetajatele jutte ja luuletusi ning jäin ootama, mis edasi saab. Ei saanud midagi. Mitte ükski (loe: mitte ükski) neist lihtsalt ei vastanud. Mingil äraspidisel moel meeldiks mulle järeldada, et minunimelist kirjanikku pole olemas ning vaatamata mistahes poleemikale  ei oodata minult mingit kirjanduslikku käitumist.
Noh, jumal tänatud. Praeguseks on see kujutletud identiteediotsing möödas, olen jälle omas nahas ja enam-vähem iseenda moodi.
*
Tänu kattevõrkudele on rantšo kastaniallee maiad metskitsed üle elanud, kuid talvise pakase tõttu leidub elavaid pungi vaid maadligi okstel, mis varakult lumevarju jäid. Kui võtan ette oma esimese kevadretke rantšosse, on rebasel juba aida all pere ja ta paneb tülitamist pahaks. Tuleval kuul algab seal ehitustöö, ehk viib ta selleks ajaks pojad mujale.