Aprill 2009

Ülikooli semiootika osakond on teada andnud esseekonkursist, teemaks armastus. Lõpuks ometi tegelevad nad millegi asjalikuga, kommenteerib keegi tuttav. Jään mõttesse. Vististi on armastuski lugu? Kuid kes on selle loo kangelane? See on tähtis küsimus, igaühte niisugusele retkele juba ei kutsu. Võib-olla Antonio, Harvardi argentiinlasest kirjandusprofessor, kellega kord Sunioni neeme restoraniterrassil öise Vahemere lainetuse saatel tangot tantsisime? Või hoopis Stephen, mu maailmarändurist sõber, kes … Valin Stepheni, ja veedan terve kuu meie kunagist lugu kujutluses elustades ja korrates. See on põnev õngitsemismäng, kus killukesed mäluhämarast aina pinnale sulpsatavad.
*
Ema on panipaiga põhjast avastanud igivana, telgedel kootud teki. Kas ma tahan seda endale, küsib ta. Muidugi tahan, see on ju mamma tekk! Lapsepõlves tundus see mulle raske, paindumatu ja kole. Kuid aeg ujub mööda ja muudab kõik teiseks. Nii ongi kadunud mamma isiklikud asjad – minu pärandus, nagu ma seda tagantjärele nimetan – mu Tartu-kodus endale kestmiseks uue paiga leidnud.